Kas tiguposti ja kirjapaneku kunst on suremas?

Erinevad kirjapaberid, mida saate.

Allikas

Kuidas me enne Internetti kirjavahetust pidasime.

Olen juba umbes 25 aastat pastakaga pallinud. Kõik sai alguse 90ndate alguses, kui kohtusin ühe oma varalahkunud abikaasa õetütrega ja ta ütles mulle, et tal on kirjasõpru kogu maailmas. See äratas minu huvi ja küsis, kuidas ta alustas. Ta ulatas mulle midagi nimega Sõprusraamat. See on väike voldik, mille on teinud inimesed ja mis postitatakse järgmisele kirjasõbrale, et täita oma nimi ja aadress. Kui sõpruseraamat on täis, saadetakse see tagasi inimesele, kes selle esimest korda tegi. Nii et kui hakkasin neid raamatuid täitma, hakkasin postituse kaudu kirju saama.

Sellest ajast peale olen saavutanud paljude kirjasõprade kogu maailmas, mõned on mul olnud juba üle 20 aasta. Olen kohanud mõningaid kirjasõpru ja leidnud häid sõpru sellest ajast, kui alustasin kirjade kirjutamist. Kuid sellest ajast peale näib, et arvutid, Internet ja mis kõige tähtsam, sotsiaalmeedia, on selle üle võtnud. Olen varem kuulnud teateid, kus Royal Mail on öelnud, et Interneti ja e-kirjade tõttu on aastate jooksul kirju ja kirjavahetusi saatnud inimeste arv vähenenud. Ma arvan, et see on häbi ja kellelegi kirja kirjutamine on palju isiklikum, kas pole? Pole midagi sellist, nagu panna pastakas paberile ja kirjutada kellelegi kirja käsitsi. Mõni kiri, mille postituse kaudu saan, on ka väga toredad, ilusad kleebised üle kogu ümbriku ja kenasti värviline kirjutuspaber, millel peal pildid ja kleepsud.

Muidugi on kirja postitamisel lisakulusid, eriti kui see on välismaal. Mul on kirjasõpru USA-s, Austraalias, Saksamaal, Austrias ja Jaapanis. Mis mulle selle juures meeldib, on see, et näete mõnede nende riikide armasid marke. See on mind pannud margikogumisse ning ma lõikasin templi ettevaatlikult ümbrikust ja panin selle oma margialbumisse. Kuid margi maksumus on seda raha väärt, kui saan vastutasuks armsad kirjad. Jah, minu mainitud sõpruseraamatud on dramaatiliselt vähenenud. Ma arvan, et kuna maailm ja tema naine on praegu Facebookis, on seal lihtsam kontakti pidada. Olen ka Facebookis mõnes kirjasõbrade grupis, nii et see on endiselt populaarne hobi. Kuid mitte nii palju kui varem.

Mul on endiselt umbes 40 kirjasõpra, kuid see arv on aastatega palju langenud. Ma tean, et mul oli varem palju rohkem. Mulle meeldib ringi vaadata heategevus- ja vanakraamipoodidest, kus leidub ilusaid kirjutuskomplekte ja paberit, millele kirjutada. Ja minu Postimees on kommenteerinud, et ma olen tänaval kõige populaarsem aadress kirjade vastuvõtmiseks. See pani mind naeratama, kui ta seda ütles.

Mobiiltelefonide kasutamine

Kiirsuhtlus takistab kirjade kirjutamist.

Sotsiaalmeedia ja mobiiltelefonide sünd

Mind häirib, kui näen inimesi tänaval kõndimas või restoranides, pea telefonis. See on kõik, mida ma väljas olles kipun nägema, eriti nooremas põlvkonnas. Selle vihastamiseks on mitu põhjust. See mitte ainult ei takista inimestel silmast silma suhelda, vaid arvan, et see takistab ka inimeste kirjutamisoskust. Kui saadate sõnumeid või sõnumeid, lühendatakse paljusid sõnu ja lauseid ning see muutub harjumuseks. Ma arvan tõesti, et see takistab inimeste õigekirja ja grammatikat. Olen kohanud paljusid inimesi, kes ei oska isegi põhisõnu õigesti kirjutada. Tundub, et kirja kirjutamise kunst pole enam igapäevases elus. Ja see teeb mind küll kurvaks.

Olin kunagi vennaga väljas söömas ja kõrvallaual istus 3 teismelist. Kõigil neil olid telefonid peas. Keegi neist ei rääkinud ega vestelnud ega suhelnud üksteisega. Kas selline on tänapäeval ühiskond? Ma tean, et Internetil ja sotsiaalmeedial on suur osa praeguses igapäevaelus, kuid minu arvates on siiski tore mõnikord postkasti kaudu käsitsi kirjutatud kirja saada.

Mäletan, kui varem oli 2 postisaadetist päevas, kus ma elan. Kuid nüüd on lihtsalt 1. Ja ka paljud postkontorid on viimastel aastatel suletud, mis teeb mind kurvaks. Külades on eriti raske, kui teil on eakad inimesed, kes sellistele teenustele tuginevad. Olen Facebookis paaris grupis, kus inimesed otsivad endiselt tigupostikaaslasi, mis mulle meeldivad. Nii et see on endiselt populaarne, kuid ma soovin, et käsitsi kirjutatud kirjad tervikuna saaksid jälle tavaliseks tavaks.